Kui inimene edeneb alistumises “Mina Olen Sinu” (Thavaivaaham), “Sina oled minu” tasandile (Mamaiva-thvam) ja seejärel “Sina ja mina oleme Üks” tasandile (Thwame-vaaham), on pühendunu üha rohkem omandanud pühendumust, mis teeb tema lahutamatuks Issandast -  seda hüütakse Avibhakta-bhaktiks. Sellel tasandil ei saa pühendunu jätta enam ennast andmata ja seepärast ohverdab ta kõik Temale -  see teostab lõplikult inimese alistumise. “Sina oled Mina” seisund rajaneb mõistmisel, et kõik on Jumal Ise, ei midagi vähemat. Nii kaua, kuni kehateadvus püsib, on pühendunu teener ja Jumal on Isand. Ja nii kaua, kuni indiviid tunneb end teisest isikust eraldiolevana, on seal olemas kehateadvus. Kui inimene edeneb keha piiridest väljapoole, “mina” ja “minu” piirest kaugemale – siis pole seal enam mingit eristamist; siis on pühendunu ja Jumal (Bhagavan) üks ja seesama. Raamajaanas saavutas Hanuman selle kolmanda taseme läbi oma pühendumuse.

- Giita Vahini, 3 pt.

See peaks siis olema meie kõigi eesmärgiks – annaks Jumal meile aega ja päevi selle teostamiseks veel selles kehas!!!